Keemiline eripära
Oomega-7 rasvhapete alla kuulub eelkõige palmitoleiinhape, monoküllastumata rasvhape, mille keemiline struktuur eristub paljudest teistest taimsetest rasvhapetest. Kui oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped on taimede ainevahetuses laialt kasutusel, siis palmitoleiinhappe süntees ei ole taimede seas tavapärane. Evolutsiooniliselt pole neil selleks lihtsalt suurt vajadust olnud. Seetõttu leidub palmitoleiinhapet taimedes üldjuhul väga väikestes kogustes või üldse mitte. Enamasti kohtab seda hoopis loomsetes kudedes – sealhulgas ka inimese organismis. Just seetõttu on oomega-7 astelpaju puhul teaduslikult ja funktsionaalselt eriline nähtus ning astelpaju on üks väheseid taimi, kus palmitoleiinhapet leidub märkimisväärses koguses.
Kust pärineb nimi „palmitoleiinhape“?
Nimi palmitoleiinhape tuleneb otseselt rasvhappe keemilisest ehitusest ja ajaloolisest nimetamisloogikast. Nimetuse tõttu tekib vahel ekslik seos palmiõliga, kuid tegelikult kirjeldab nimi üksnes molekuli struktuuri, mitte selle päritolu. Täpsemalt nimeosa „palmit-“ viitab palmitiinhappele – 16-süsinikulisele küllastunud rasvhappele, mis sai oma nime palmiõli (palma) järgi, kust seda 19. sajandil esmakordselt suuremas koguses eraldati. Selles mõttes on palmiõliga ajalooline ja nomenklatuurne seos tõepoolest olemas. Nimeosa ei kirjelda aga rasvhappe päritolu, vaid selle keemilist sugulust palmitiinhappega. Nimeosa „-oleiin-“ osutab oleiinhappele, tuntud monoküllastumata rasvhappele, mille nimetus pärineb ladinakeelsest sõnast oleum ehk õli. Palmitoleiinhape on seega keemiliselt palmitiinhappe monoküllastumata variant: tal on sama pikk süsinikahel (16 süsinikku), kuid lisandub üks kaksiksideme koht.
Astelpaju viljalihaõli kui oomega-7 allikas
Astelpaju eripära seisneb selles, et õli ei paikne ainult seemnetes, vaid ka marja viljalihas ja kestades. Just viljalihaõlis on palmitoleiinhappel keskne roll. Mitmed uuringud on näidanud, et astelpaju viljalihaõlis võib palmitoleiinhappe osakaal ulatuda ligikaudu 20–45 % kogu rasvhapete koostisest. See on taimede maailmas ebatavaline näitaja. Isegi stelpaju enda seemneõlis domineerivad hoopis teised rasvhapped – linoolhape (oomega-6) ja alfalinoleenhape (oomega-3) –, ning oomega-7 esineb seal vaid marginaalselt. Üks ja sama mari toodab seega kahte selgelt erineva iseloomuga õli.
Lisaks astelpaju viljalihaõlile on palmitoleiinhapet leitud veel vaid mõnes üksikus taimses allikas. Taimsetest õlidest sisaldab seda märkimisväärselt ka makadaamiapähkliõli, kuigi sealgi jäävad tasemed üldjuhul madalamaks kui astelpaju viljalihaõlis. Loomsetes allikates esineb palmitoleiinhapet näiteks kalaõlides, piimarasvas ning inimese rasunäärmete toodetud rasus, kus see on osa naha loomulikust lipiidbarjääri koostisosadest.
Oomega-7 palmitoleiinhape ei ole seega inimese organismile võõras. Seda leidub looduslikult nii meie naha kui ka limaskestade lipiidides. Seetõttu on astelpaju viljalihaõli pälvinud ka suuremat tähelepanu kosmeetika- ja nahateaduses, kus uuritakse astelpaju palmitoleiinhappe keemilist sarnasust naha loomulike rasvhapetega. Seega paistab astelpaju silma erandina, pakkudes taimset allikat rasvhappele, mida muidu seostatakse pigem loomsete süsteemidega.
Miks oomega-7 astelpajus huvi pakub?
Palmitoleiinhappega seostuv huvi on kõige selgemalt välja kujunenud just kosmeetika ja nahateaduste valdkonnas. Palmitoleiinhapet leidub nii inimese naha kui ka limaskestade lipiidides, kus see kuulub nahka kaitsvasse barjäärikihti. See lipiidkiht aitab hoida niiskust, säilitada elastsust ja kaitsta kudesid väliskeskkonna mõjude eest. Astelpaju viljalihaõli keemiline koostis sarnaneb selles mõttes inimese naha loomulike lipiididega rohkem kui enamik teisi taimseid õlisid ning astelpajuõlis sisalduvad lipiidid on inimnaha koostisega kemikaalselt paremini ühilduvad. Seetõttu on astelpaju viljalihaõli pälvinud kosmeetikateaduses ja nahahoolduses laialdast tähelepanu.
Astelpaju viljalihaõli ei toimi aga üheainsa „aktiivse koostisosa“ kaudu. Palmitoleiinhape esineb koos karotenoidide, tokoferoolide ja teiste lipiididega, mis moodustavad suhteliselt stabiilse ja mitmekesise süsteemi. Just see kooslus on põhjus, miks viljalihaõli kasutatakse sageli kuivale, tundlikule või kahjustunud nahale mõeldud toodetes, kus eesmärk ei ole naha agressiivne mõjutamine, vaid loomuliku lipiidtasakaalu toetamine.
Milleks on palmitoleiinhapet astelpajule endale vaja?
Taimede rasvhapete koostis ei ole üldjuhul juhuslik, vaid peegeldab nende ainevahetuse ja elustrateegia vajadusi. Enamik taimi sünteesib peamiselt oomega-6 ja oomega-3 rasvhappeid. Need rasvhapped on taimele vajalikud energia talletamiseks, seemnete arenguks ja rakumembraanide ülesehituseks. Palmitoleiinhape ei täida tegelikult ühtegi otseselt vältimatut rolli, mida teised rasvhapped ei suudaks taimede jaoks katta. Seetõttu ei ole selle süntees evolutsiooniliselt enamiku taimede ainevahetusse häälestunud ning palmitoleiinhapet leidub neis kas väga vähesel määral või üldse mitte. Lihtsustatult öeldes: taimedele on piisav see rasvhapete komplekt, mis toetab kasvu ja paljunemist, ning oomega-7 ei ole olnud enamikele vajalik lisa.
Astelpaju eristub paljudest teistest taimedest oma kasvukeskkonna poolest. Tegemist on liigiga, mis talub tugevat päikesekiirgust, tuult, külma ja kuivust ning kasvab sageli toitainetevaestes ja avatud kasvukohtades. Sellistes tingimustes on marjade kaitse väliskeskkonna stresside eest eriti oluline. Astelpaju puhul võib palmitoleiinhapet mõista kui täiendavat lipiidset kaitsekihti: viljalihaõlis ja marja kestades esinedes aitab see koos teiste lipiidide ja karotenoididega luua hüdrofoobse ning oksüdatsioonile vastupidavama keskkonna just marja pindmistes kudedes. See on eriti oluline olukordades, kus marjad puutuvad kokku tugeva UV-kiirguse, tuule, kuivuse ja temperatuurikõikumistega.
Astelpaju keemiline koostis on selgelt seotud kasvukeskkonnaga. Põhjapoolsetes ja keerulisemates tingimustes, kus kasvuperiood on lühike ning taim peab toime tulema külma, UV-kiirguse ja toitainete nappusega, muutub ka marjade lipiidide ja antioksüdantide koostis. See peegeldab astelpaju võimet oma keemilist profiili vastavalt kasvutingimustele paindlikult kohandada. Teisisõnu: oomega-7 ei tee astelpajust astelpaju, kuid aitab astelpajul olla astelpaju seal, kus olud on karmid.
Allikad:
- Fatima, T., Snyder, C. L., Schroeder, W. R., Cram, D., Datla, R., & Wishart, D. (2012). Fatty acid composition of developing sea buckthorn (Hippophae rhamnoides L.) berry and oil. Journal of the Science of Food and Agriculture, 92(10), 1984–1990.
- Yang, B., & Kallio, H. (2002). Composition and physiological effects of sea buckthorn (Hippophae rhamnoides) lipids. Trends in Food Science & Technology, 13(5–6), 160–167.
- Zielińska, A., & Nowak, I. (2017). Abundance of active ingredients in sea-buckthorn oil. Lipids in Health and Disease, 16, 95.
