Lühike vastus: ei ole.

Astelpaju teaduslik nimi on Hippophae rhamnoides ja ta kuulub hõbepuuliste sugukonda ehk Elaeagnaceae hulka. Päris pajud kuuluvad aga perekonda Salix ja pajuliste sugukonda Salicaceae. Botaaniliselt on need kaks üsna kauged sugulased.

Sõna “paju” astelpaju nimes on küll osa taime nimetusest, kuid tegelikult see taime botaanilisele sugulusele ei viita. Tõenäoliselt meenutasid astelpaju kitsad hallikasrohelised lehed kunagi kellelegi pajulehti ning nimi jäi kasutusse. Taimede nimed kujunevad sageli välimuse, kasvukoha või mõne silmatorkava omaduse järgi, mitte alati botaanilise suguluse alusel.

See ei ole tegelikult kuigi haruldane. Ka maapähkel ei ole päris pähkel ja maasikas ei ole botaanilises mõttes tegelikult mari, vaid koguvili. Punane mahlane osa, mida sööme, ei ole päris vili, vaid paisunud õiepõhi. Hoopis need väikesed täpid maasika pinnal on tegelikud maasika viljad, ehk väikesed pähklikesed, ning iga sellise väikese pähklikese sees on omakorda maasika seeme. Aga tagasi astelpaju juurde…

Oliivi sugulane?

Vanem astelpajupõõsas võib tähelepanelikumal vaatlemisel tõesti olla oliivipuuga sarnane. Oliiv kuulub siiski aga samuti hoopis teise sugukonda milleks on Oleaceae. Visuaalne sarnasus tuleb pigem sellest, et nii oliiv kui astelpaju on kujunenud elama karmides tingimustes. Üks talub põuda ja kuumust, teine külma, tuult ja vaest pinnast. Mõlemad kasvavad pigem aeglaselt, mõlemal on kitsad lehed ja vananedes võivad mõlemad muutuda keerdunuks ning skulptuurseks.

Astelpaju (talvistel piltidel) ja Vahemere oliivipuud võivad oma kujult üllatavalt sarnased välja näha.

Kes on astelpaju tegelikud sugulased?

Astelpaju lähimad tuntud sugulased kuuluvad hõbepuuliste sugukonda. Nendeks on eelkõige hõbepuud (Elaeagnus) ja shepherdiad (Shepherdia). Ka neil on sageli hõbedased lehed, hea vastupidavus ning võime kasvada seal, kus paljud teised taimed hätta jäävad.

Üks tuntumaid sugulasi on näiteks ahtalehine hõbepuu (Elaeagnus angustifolia), keda tuntakse inglise keeles ka nime all Russian olive. Kuigi nimi viitab oliivile, ei ole tegemist päris oliivipuuga, vaid sama sugukonna liigiga nagu astelpaju.

Samasse perekonda kuuluvad ka mitmed teised hõbepuud, mida kasutatakse ilutaimedena või millel on söödavad viljad, näiteks Elaeagnus commutata ja Elaeagnus multiflora. Põhja-Ameerikas kasvavad shepherdiad, näiteks Shepherdia argentea, mida tuntakse ka kui buffaloberry.

Elaeagnus angustifolia ehk ahtalehine hõbepuu kuulub samasse hõbepuuliste sugukonda nagu astelpaju. Kitsad hõbedased lehed ja hallikas võra võivad teda visuaalselt meenutama panna nii oliivi kui ka astelpaju. Erinevalt astelpajust on tema õied kollakad ning selgelt eristatavad, sageli tugeva ja meeldiva lõhnaga.

Hõbepuuliste eelis vaestes kasvutingimustes

Neid taimi ühendab lisaks välimusele veel üks oluline ökoloogiline omadus. Peaaegu kõik hõbepuuliste sugukonna liigid teevad koostööd Frankia-bakteritega, mis elavad juurtel väikestes mugulates. Need bakterid seovad õhulämmastikku ja muudavad selle taimele kättesaadavaks. Tänu sellele suudavad nad kasvada liivastes, kivistes ja toitainetevaestes kasvukohtades.

Seetõttu saab astelpaju ja tema sugulasi pidada pioneertaimedeks, mis asustavad keerulisi ja vaeseid kasvukohti esimestena ning aitavad seeläbi mullakeskkonda parandada.

Lõpetuseks võib nentida, et taimede nimetused kujunevad sageli välimuse või kasvukoha järgi, mitte otseselt sugulussidemete põhjal. Järgmises postituses vaatame täpsemalt, kuidas astelpaju veel eri keeltes nimetatakse.

• Li, T. S. C. & Beveridge, T. H. J. (2003). Sea Buckthorn (Hippophae rhamnoides L.): Production and Utilization. NRC Research Press.
• Rousi, A. (1971). The genus Hippophae L. A taxonomic study. Annales Botanici Fennici, 8(3), 177–227.
• Swenson, U. & Bartish, I. V. (2002). Taxonomic synopsis of Hippophae (Elaeagnaceae). Nordic Journal of Botany, 22(3), 369–374.
• Kato, K., Kawamura, F., Kikuchi, A., Yasuda, M. & Kondo, T. (2008). Nitrogen fixation in sea buckthorn (Hippophae rhamnoides L.) with Frankia. Plant and Soil, 311, 177–185.

The post Kas astelpaju on tegelikult paju? appeared first on Dago Seaberry.

• Viilutatud musta leiba
• Puhastatud vürtsikilu fileesid (oma maitse järgi)
• Külmutatud astelpaju marju või 50–100 ml 100% astelpajumahla
• Toasooja võid
• Keedetud muna
• Hakitud rohelist sibulat
• Kuivatatud rukkilille õielehti /rukkilille teed (soovi korral)

Vürtsikilu astelpajuga maitsestamine

• Mahla tegemiseks loputa külmunud astelpajumarjad külma vee all ning lase sõela peal veidi sulada.
• Blenderda marjad ühtlaseks ja suru segu läbi sõela, et eraldada marja kestad ja seemned.
• Aseta puhastatud kilufileed kaussi või karpi ja vala peale nii palju astelpajumahla, et kilufileed oleksid kergelt kaetud. Lase fileedel külmkapis 2–4 tundi maitsestuda.
• Enne kasutamist nõruta kilud kergelt. Soovi korral võid neid köögipaberiga õrnalt kuivemaks tupsutada.

Võileiva valmistamine

1. Määri rukkileivale õhuke kiht võid.
2. Lisa viilutatud keedumuna.
3. Aseta peale astelpajune kilu.
4. Tõsta peale mõned astelpajumarjad.
5. Puista üle hakitud rohelise sibulaga.
6. Kaunista lisaks ilusate siniste kuivatatud rukkilille õielehtedega.

Huvilistele: Tallinna kilu ajalugu ulatub 18. sajandi lõppu, mil rannanaised soolasid kilu loorberi ja vürtsidega väikestesse tünnidesse. 19. sajandil tõi plekist konservikarp kaasa tõelise kilubuumi – Tallinna vürtsikilu veeti Venemaale ja mujale Euroopasse ning sellest sai oluline ekspordiartikkel. Eripäraks oli see, et kala soolati koos sisikonnaga, mis andis maitsele sügavuse ja iseloomuliku nüansi. Igal tootjal oli oma vürtsisegu, mida hoiti kiivalt saladuses.

Huvitaval kombel ei olnud kiluvõileib enne Teist maailmasõda otseselt seotud Eesti Vabariigi aastapäevaga. Tollased kokaraamatud soovitasid küll kilu ja muna koos serveerida, kuid pidulaua sümboliks kujunes see kooslus laiemalt alles nõukogude ajal. Ühelt poolt oli kvaliteetse kala valik piiratud, teiselt poolt mõjutasid kodukokandust populaarsed kokaraamatud, kus munaga kiluleib figureeris piduroana.

Väliseesti kogukondades sai kiluvõileivast aga selge identiteedimärk. Kodust eemal tähendas must leib kilu ja munaga midagi enamat kui toitu, see oli mälestus ja side kodumaaga.

💙🖤🤍

The post Astelpajune kiluvõileib Eesti Vabariigi aastapäevaks appeared first on Dago Seaberry.

Koostisosad:

• 75ml piima
• 50ml vett
• 4g kuivpärmi (või 15g värsket pärmi)
• u 220-250g nisujahu
• 40g sulatatud võid
• 1 muna (kolmandik taignasse, ülejäänud kuklite määrimiseks)
• ¼ tl soola
• 1,5 sl suhkrut
• 1 sl vanillisuhkrut
• 1 tl kardemoni

Valmistamine:

1. Soojenda piim ja vesi käesoojaks (u 37 °C). Kui vedelik on üle ~45 °C, pärm hukkub.
2. Sega kuivpärm poole koguse (ca 100-110g) jahu hulka. Lisa vedelik ja sega. Kata kauss niiske rätikuga ja jäta tainas sooja kohta umbes tunniks ajaks seisma.
3. Kui tainas on hakanud kergelt mullitama ja muutunud õhuliseks, klopi lahti muna ja lisa pool munast taignasse. Lisa ka sulatatud ja toatemperatuurile jahtunud või, ülejäänud kogus jahu, kardemon, suhkrud ja sool.
4. Sõtku minimaalselt, kuni tainas on ühtlane, pehme ja elastne. Vajadusel lisa veidi jahu, kuid tainas peaks jääma pigem pehme kui kuiv.
5. Kata kauss ja lase soojas kohas veelkord 30–45 minutit kerkida, kuni tainas on enam-vähem kahekordistunud.
6. Jaga tainas 8–10 ühtlase suurusega tükiks ja vormi siledad pallid.
7. Aseta taignapallid küpsetuspaberiga kaetud või kergelt võiga määritud ahjuplaadile/fooliumile. Lase veel 15–20 minutit köögirätiku all kerkida.
8. Määri kuklid munaga (munale võib lisada veidi piima) ja küpseta 210–220 °C juures 12–15 minutit, kuni kuklid on kuldpruunid. Lase neil täielikult jahtuda.

Valge šokolaadi-kohupiimakreem

Koostisosad:

• 50 g valget šokolaadi
• 200 g vanillimaitselist kohupiima
• 150 ml vahukoort

Valmistamine:

1. Sulata vesivannil valge šokolaad, lase hetkeks jahtuda ning sega see kohupiimaga ühtlaseks.
2. Vahusta vahukoor tugevaks vahuks ja sega vahukoore kogusest ⅔ õrnalt kohupiimasegu hulka.
3. Ülejäänud vahukoor jäta astelpajukastme jaoks.

Astelpajukaste

Koostisosad (sega kõik omavahel kokku):

• Ca 50ml šokolaadi ja kohupiimakreemist üle jäänud vahustatud vahukoort
• 2-3 sl eelvalmistatud astelpajupüreed
• 1-2 sl (maitse järgi) vahtrasiirupit või mett
• + külmutatud marju kuklikreemile pistmiseks.

Kuklite kokkupanek

1. Lõika jahtunud kuklitelt terava noaga ülemine osa ära.
2. Soovi korral uurista veidi sisu välja.
3. Nirista kukli põhjale 1–2 tl astelpajukastet.
4. Lisa peale ohtralt kreemi (lusika või pritskotiga) ning nirista veel astelpajukastet ja pista kreemi sisse mõned külmunud astelpajumarjad.
5. Aseta peale kukli “müts” ja puista soovi korral tuhksuhkrut.

*Retsept on inspireeritud Silja Luide vastlakuklite retseptist.

Huvilistele: Vastlapäev oli vanarahva kalendris talve murdepunkt. Selle päeva kombed olid igati praktilise tagamõttega.

Vastlapäeval käidi liugu laskmas selleks, et lina suvel pikaks kasvaks. Mida pikem liug, seda parem linasaak pidi tulema. Lina oli talurahva jaoks oluline: sellest tehti riideid, linu ja muud igapäevast tarbevara. Samamoodi püüti hea toidu ja rohke söömisega tagada jõudu ja jõukust kogu järgnevaks tööperioodiks. Hernesupp ja sealiha aitasid kevadeni vastu pidada.

Magusad vastlakuklid on tegelikult hilisem lisandus, mis jõudis Eestisse linnakultuuri ja Põhjamaade mõjul alles 19.–20. sajandil. Vastlakuklite taust ulatub paastueelsesse aega, mil enne pikemat paastuaega söödi viimast korda midagi rikkalikku ja rammusat. Rootsis tuntakse vastlakuklit semlana ning algselt söödi neid vaid vastlapäeval. Traditsioon oli nii kindel, et muul ajal kukleid ei peetud sobivaks süüagi.

Ajalukku on jäänud ka tagantjärgi humoorikas lugu Rootsi kuningas Adolf Fredrikust, kes suri 1771. aastal pärast ülimalt rikkalikku õhtusööki, mille hulka kuulus muuhulgas rohkesti semlasid.

Tänaseks on vastlakuklist saanud talvehooaja magustoit, mis kuulub vastlapäeva juurde ka ilma paastutraditsioonita. Vastlapäev on liikuv püha, mille aeg sõltub lihavõttepühadest. See langeb aga alati veebruari või märtsikuusse ning on seitse nädalat enne ülestõusmispühi. Kuna lihavõtted määratakse kevadise pööripäeva ja täiskuu järgi, liigub igal aastal ka vastlapäeva kuupäev.

The post Vastlakuklid valge šokolaadi-kohupiimakreemi ja astelpajukastmega appeared first on Dago Seaberry.

• Mahlategemisel sõelale jäänud astelpaju pressjääk (seemned ja kestad)
• Küpsetuspaber ja toidukuivati (või madalale temperatuurile seadistatud ahi)
• Kohviveski või vürtsiveski, või vana hea uhmer.

Valmistamine

1. Pärast mahlapressimist suru sõelale jäänud massist välja nii palju vedelikku kui võimalik. Laota nõrutatud segu õhukese kihina küpsetuspaberile ning aseta see toidukuivati restidele.
2. Kuivata umbes 45 °C juures, kuni mass on täielikult kuiv ja krõbe. Tavaliselt kulub 6–8 tundi, sõltuvalt kihi paksusest.
   Madalam temperatuur aitab paremini säilitada kuumustundlikke ühendeid, nagu C-vitamiin ja osa polüfenoole.
3. Kui segu on täiesti kuiv, jahvata see kohvi- või vürtsiveskis soovitud tekstuurini.
   Jämedam jahvatus sobib hästi küpsetistesse ja smuutidesse.
4. Säilita õhukindlas anumas jahedas, kuivas ning valguse eest kaitstud kohas.

Kuidas jahvatatud astelpaju kasutada?

• Lisa teelusikatäis jogurtile või smuutile.
• Sega hommikupudru või -müsli sisse, et lisada kiudaineid ja maitset.
• Kasuta loodusliku värvi- ja maitseandjana pannkookides, energiapallides või magustoitudes.
• Soovi korral katseta ka nahahoolduses: meega või jogurtiga segatuna sobib lihtsaks koduseks näomaskiks.

Huvilistele: Astelpaju ei talu hästi kuumust. C-vitamiin, mitmed karotenoidid ja polüfenoolid lagunevad kõrgel temperatuuril kiiresti. Seetõttu soovitame astelpaju kuivatada temperatuurivahemikus 40–50 °C. Nendel temperatuuridel jääb värv intensiivsem, toitained alles ning maitse värskele marjale võimalikult sarnane.

Astelpaju kasvab looduslikult tihtipeale ranniku liivikutel ja kivistel aladel, kus vähesed teised liigid püsivad. Ta seob õhulämmastikku ja aitab mulda stabiliseerida. Marjades ja seemnetes leiduvad rasvhapped (sh oomega-7 viljalihas ja oomega-3 seemnetes) ning antioksüdandid toetavad taime enda vastupidavust külmale ja kuivusele.

Pärast mahlapressimist jääb tegelikult märkimisväärne osa neist ühenditest pressijääki, mistõttu sobib jahvatatud astelpaju igapäevase toidu rikastamiseks hästi.

The post Jahvatatud astelpaju appeared first on Dago Seaberry.

Keemiline eripära

Oomega-7 rasvhapete alla kuulub eelkõige palmitoleiinhape, monoküllastumata rasvhape, mille keemiline struktuur eristub paljudest teistest taimsetest rasvhapetest. Kui oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped on taimede ainevahetuses laialt kasutusel, siis palmitoleiinhappe süntees ei ole taimede seas tavapärane. Evolutsiooniliselt pole neil selleks lihtsalt suurt vajadust olnud. Seetõttu leidub palmitoleiinhapet taimedes üldjuhul väga väikestes kogustes või üldse mitte. Enamasti kohtab seda hoopis loomsetes kudedes – sealhulgas ka inimese organismis. Just seetõttu on oomega-7 astelpaju puhul teaduslikult ja funktsionaalselt eriline nähtus ning astelpaju on üks väheseid taimi, kus palmitoleiinhapet leidub märkimisväärses koguses.

Kust pärineb nimi „palmitoleiinhape“?

Nimi palmitoleiinhape tuleneb otseselt rasvhappe keemilisest ehitusest ja ajaloolisest nimetamisloogikast. Nimetuse tõttu tekib vahel ekslik seos palmiõliga, kuid tegelikult kirjeldab nimi üksnes molekuli struktuuri, mitte selle päritolu. Täpsemalt nimeosa „palmit-“ viitab palmitiinhappele – 16-süsinikulisele küllastunud rasvhappele, mis sai oma nime palmiõli (palma) järgi, kust seda 19. sajandil esmakordselt suuremas koguses eraldati. Selles mõttes on palmiõliga ajalooline ja nomenklatuurne seos tõepoolest olemas. Nimeosa ei kirjelda aga rasvhappe päritolu, vaid selle keemilist sugulust palmitiinhappega. Nimeosa „-oleiin-“ osutab oleiinhappele, tuntud monoküllastumata rasvhappele, mille nimetus pärineb ladinakeelsest sõnast oleum ehk õli. Palmitoleiinhape on seega keemiliselt palmitiinhappe monoküllastumata variant: tal on sama pikk süsinikahel (16 süsinikku), kuid lisandub üks kaksiksideme koht.

Astelpaju viljalihaõli kui oomega-7 allikas

Astelpaju eripära seisneb selles, et õli ei paikne ainult seemnetes, vaid ka marja viljalihas ja kestades. Just viljalihaõlis on palmitoleiinhappel keskne roll. Mitmed uuringud on näidanud, et astelpaju viljalihaõlis võib palmitoleiinhappe osakaal ulatuda ligikaudu 20–45 % kogu rasvhapete koostisest. See on taimede maailmas ebatavaline näitaja. Isegi stelpaju enda seemneõlis domineerivad hoopis teised rasvhapped – linoolhape (oomega-6) ja alfalinoleenhape (oomega-3) –, ning oomega-7 esineb seal vaid marginaalselt. Üks ja sama mari toodab seega kahte selgelt erineva iseloomuga õli.

Lisaks astelpaju viljalihaõlile on palmitoleiinhapet leitud veel vaid mõnes üksikus taimses allikas. Taimsetest õlidest sisaldab seda märkimisväärselt ka makadaamiapähkliõli, kuigi sealgi jäävad tasemed üldjuhul madalamaks kui astelpaju viljalihaõlis. Loomsetes allikates esineb palmitoleiinhapet näiteks kalaõlides, piimarasvas ning inimese rasunäärmete toodetud rasus, kus see on osa naha loomulikust lipiidbarjääri koostisosadest.

Oomega-7 palmitoleiinhape ei ole seega inimese organismile võõras. Seda leidub looduslikult nii meie naha kui ka limaskestade lipiidides. Seetõttu on astelpaju viljalihaõli pälvinud ka suuremat tähelepanu kosmeetika- ja nahateaduses, kus uuritakse astelpaju palmitoleiinhappe keemilist sarnasust naha loomulike rasvhapetega. Seega paistab astelpaju silma erandina, pakkudes taimset allikat rasvhappele, mida muidu seostatakse pigem loomsete süsteemidega.

Miks oomega-7 astelpajus huvi pakub?

Palmitoleiinhappega seostuv huvi on kõige selgemalt välja kujunenud just kosmeetika ja nahateaduste valdkonnas. Palmitoleiinhapet leidub nii inimese naha kui ka limaskestade lipiidides, kus see kuulub nahka kaitsvasse barjäärikihti. See lipiidkiht aitab hoida niiskust, säilitada elastsust ja kaitsta kudesid väliskeskkonna mõjude eest. Astelpaju viljalihaõli keemiline koostis sarnaneb selles mõttes inimese naha loomulike lipiididega rohkem kui enamik teisi taimseid õlisid ning astelpajuõlis sisalduvad lipiidid on inimnaha koostisega kemikaalselt paremini ühilduvad. Seetõttu on astelpaju viljalihaõli pälvinud kosmeetikateaduses ja nahahoolduses laialdast tähelepanu.

Astelpaju viljalihaõli ei toimi aga üheainsa „aktiivse koostisosa“ kaudu. Palmitoleiinhape esineb koos karotenoidide, tokoferoolide ja teiste lipiididega, mis moodustavad suhteliselt stabiilse ja mitmekesise süsteemi. Just see kooslus on põhjus, miks viljalihaõli kasutatakse sageli kuivale, tundlikule või kahjustunud nahale mõeldud toodetes, kus eesmärk ei ole naha agressiivne mõjutamine, vaid loomuliku lipiidtasakaalu toetamine.

Milleks on palmitoleiinhapet astelpajule endale vaja?

Taimede rasvhapete koostis ei ole üldjuhul juhuslik, vaid peegeldab nende ainevahetuse ja elustrateegia vajadusi. Enamik taimi sünteesib peamiselt oomega-6 ja oomega-3 rasvhappeid. Need rasvhapped on taimele vajalikud energia talletamiseks, seemnete arenguks ja rakumembraanide ülesehituseks. Palmitoleiinhape ei täida tegelikult ühtegi otseselt vältimatut rolli, mida teised rasvhapped ei suudaks taimede jaoks katta. Seetõttu ei ole selle süntees evolutsiooniliselt enamiku taimede ainevahetusse häälestunud ning palmitoleiinhapet leidub neis kas väga vähesel määral või üldse mitte. Lihtsustatult öeldes: taimedele on piisav see rasvhapete komplekt, mis toetab kasvu ja paljunemist, ning oomega-7 ei ole olnud enamikele vajalik lisa.

Astelpaju eristub paljudest teistest taimedest oma kasvukeskkonna poolest. Tegemist on liigiga, mis talub tugevat päikesekiirgust, tuult, külma ja kuivust ning kasvab sageli toitainetevaestes ja avatud kasvukohtades. Sellistes tingimustes on marjade kaitse väliskeskkonna stresside eest eriti oluline. Astelpaju puhul võib palmitoleiinhapet mõista kui täiendavat lipiidset kaitsekihti: viljalihaõlis ja marja kestades esinedes aitab see koos teiste lipiidide ja karotenoididega luua hüdrofoobse ning oksüdatsioonile vastupidavama keskkonna just marja pindmistes kudedes. See on eriti oluline olukordades, kus marjad puutuvad kokku tugeva UV-kiirguse, tuule, kuivuse ja temperatuurikõikumistega.

Astelpaju keemiline koostis on selgelt seotud kasvukeskkonnaga. Põhjapoolsetes ja keerulisemates tingimustes, kus kasvuperiood on lühike ning taim peab toime tulema külma, UV-kiirguse ja toitainete nappusega, muutub ka marjade lipiidide ja antioksüdantide koostis. See peegeldab astelpaju võimet oma keemilist profiili vastavalt kasvutingimustele paindlikult kohandada. Teisisõnu: oomega-7 ei tee astelpajust astelpaju, kuid aitab astelpajul olla astelpaju seal, kus olud on karmid.

Allikad:

• Fatima, T., Snyder, C. L., Schroeder, W. R., Cram, D., Datla, R., & Wishart, D. (2012). Fatty acid composition of developing sea buckthorn (Hippophae rhamnoides L.) berry and oil. Journal of the Science of Food and Agriculture, 92(10), 1984–1990.
• Yang, B., & Kallio, H. (2002). Composition and physiological effects of sea buckthorn (Hippophae rhamnoides) lipids. Trends in Food Science & Technology, 13(5–6), 160–167.
• Zielińska, A., & Nowak, I. (2017). Abundance of active ingredients in sea-buckthorn oil. Lipids in Health and Disease, 16, 95.

The post Oomega-7 palmitoleiinhape astelpaju viljalihaõlis appeared first on Dago Seaberry.

Mai: tolmlemine

Astelpaju on kahekojaline ehk lahksuguline taim. See tähendab, et emas- ja isasõied kasvavad eraldi taimedel. Õitsemine algab tavaliselt mai alguses, kui loodus on talveunest ärganud. Õied ise on tagasihoidlikud ja väikesed kuna neid tolmeldab tuul, mitte putukad. Neil puuduvad uhked kroonlehed, erksad värvid ja magus lõhn, mis oleksid vajalikud tolmeldajate ligimeelitamiseks. Selle asemel on õied kujunenud võimalikult aerodünaamiliseks ja avanevad just siis, kui ilmastikutingimused tolmu levimiseks soodsad on. Kui mais on kuiv ja soe, siis kannab tuul isastaime õietolmu tõhusalt emasõiteni ning marjade areng saab hea alguse. Kui aga sajab või on jahe, võib tolmlemine jääda nõrgaks ja see mõjutab omakorda sügisel marjasaaki.

Juuni: marjade esimesed arenguetapid

Pärast edukat tolmlemist algab viljakehade moodustumine. Esialgu on need väga väikesed ja rohelised ning nähtamatud isegi kogenud silmale. Juuni jooksul hakkavad marjad aga suuremaks kasvama ning algab nende rakujagunemine ja diferentseerumine, mille käigus kujunevad välja marja seeme, viljaliha ja kest. Just sel etapil on taim eriti tundlik. Vajalik on piisav mullaniiskus ja stabiilsed temperatuurid. Kuivaperiood või äkiline öökülm võivad selles faasis tugevalt mõjutada nii marjade arvukust, suurust ja taime enda edasist arenguvõimet. Kui ilmastikuolud on soodsad, arenevad marjad kiiresti, ent püsivad veel rohelised ja tagasihoidlikud. Biokeemiliselt valmistuvad nad aga juba järgmiseks etapiks.

Juuli-august: toitainete kogumine

Juuli ja augusti jooksul toimub marjade sisemine küpsemine. Taim hakkab viljadesse koguma bioaktiivseid ühendeid, muuhulgas C-vitamiini, polüfenoole, taimseid õlisid ja karotenoide (nt beetakaroteen ja luteiin). Karotenoidid ongi just need ühendid, mis annavad küpsetele marjadele hiljem nende iseloomuliku oranžika värvuse. Lisaks sellele hakkab marjades järk-järgult akumuleeruma õli – eeskätt küllastumata rasvhapped. Need on olulised mitte ainult toiteväärtuse, vaid ka marja säilivuse seisukohalt. Mari, mille viljalihas või seemnes on rohkem õli, kaotab aeglasemalt vett, mis tähendab, et ta ei närbu ega kuiva kiiresti. Nii püsib mari ka pärast korjet elujõulisem.

Küllastumata rasvhapped võivad oma olemuselt olla hapnikule tundlikud ja õhuga kokku puutudes oksüdeeruda ning rääsuda. Astelpajus on aga lisaks palju looduslikke antioksüdante, eriti E-vitamiini (tokoferoole) ja polüfenoole, mis pärsivad seda protsessi. See tähendab, et mari ei muutu kiiresti maitse- või lõhnadefektseks ka siis, kui teda säilitatakse pikemalt (nt sügavkülmas). Õlirikas mari talub paremini ka külmutamist, sest tema rakustruktuurid ei purune nii kergesti. Seega aitavad astelpajumarja looduslikud õli ja antioksüdandid säilitada marja niiskust, kaitsta toitaineid ja ennetada riknemist. See teeb astelpajust väga hästi säiliva viljaliigi, eriti kui mari on kiiresti külmutatud kohe pärast saagikoristust.

Augusti lõpp – september: värv ja maitse

Kui suve lõpuks ööd jahedamaks muutuvad ja päevad hakkavad lühenema, saab taim signaali, et viljade valmimise aeg on käes. Karotenoidide kontsentratsioon tõuseb järsult, muutes viljad sügavoranžiks. Samal ajal muutub marja tekstuur pehmemaks kuna mari hakkab koguma rohkem vett ja muutub seeläbi suuremaks, mahlakamaks ja elastsemaks. Maitseprofiilis toimuvad samuti muutused: ennist väga hapu ja mõru mari muutub orgaaniliste hapete vähenedes ja õlisisalduse suurenedes mahedamaks. Suhkrute sisaldus võib veidi suureneda, kuid jääb madalaks ka küpses marjas. Kokkuvõttes kujuneb välja klassikaline astelpaju maitse: hapukas, ergas ja aromaatne.

Millal alustada saagikoristusega?

Astelpaju koristusperiood langeb Eestis tavaliselt ajavahemikku augusti lõpust oktoobri alguseni, sõltuvalt sordist ja ilmastikutingimustest. Saagikoristuse ajastus on strateegiline otsus, mis mõjutab otseselt marjade keemilist koostist, maitseprofiili ja tööstuslikku sobivust.

Optimaalne küpsus tähendab:

• maksimaalset vitamiini- ja õlisisaldust
• sobivat tekstuuri
• head säilivust transpordil ja hoiustamisel

Korjeaeg sõltub ka eesmärgist:

• C-vitamiinirikkad kuivatatud tooted (nt pulbrid, külmkuivatatud marjad): Koristatakse tavaliselt augusti lõpus või septembri alguses, kui C-vitamiini tase on kõrge, kuid marja tekstuur pole veel liigselt pehmenenud ning õlisisaldus on madalam. Üleküpsenud mari võib kaotada osa oma askorbiinhappest.
• Lauamari ning mahlatooted: Eelistame korjata täisküpsuse ajal, kui marja maitse on tasakaalustatum (vähem teravat hapukust), kuid marjastruktuur on piisavalt tugev, et säiliks ka marja ilus välimus. Pehme, kuid mitte lagunev tekstuur tagab hea töötlemise ning sügavkülmutamisel parema säilivuse. Tavaliselt toimub see septembri keskel ja lõpupoole.
• Õli mari: Nõuab maksimaalset küpsust. Korjame oktoobris, kui õlisisaldus on kõrgeim. Just sel ajal sisaldab mari kõige rohkem väärtuslikke küllastumata rasvhappeid ja karotenoide.

Koristusperiood kestab meil seega tavaliselt septembrist oktoobrini. Saagikoristuse alguse määrame igal aastal eraldi, sõltuvalt ilmast ja marjade arengust. See otsus mõjutab tugevalt nii marja kvaliteeti, säilivust kui ka toitainete sisaldust.

Kirjandus:

• EFSA (2012). Scientific opinion on the re-evaluation of lutein (E 161b) as a food additive. EFSA Journal, 10(2), 1505.
• Beveridge, T., Li, T. S. C., Oomah, B. D., & Smith, A. (1999). Sea buckthorn products: Manufacture and composition. Journal of Agricultural and Food Chemistry, 47(9), 3480–3488.
• Li, T. S. C., & Schroeder, W. R. (1996). Sea buckthorn (Hippophaë rhamnoides L.): A multipurpose plant. HortTechnology, 6(4), 370–380.
• Szczepanek, M., Ligocki, M., & Stuper-Szablewska, K. (2020). Impact of environmental conditions on pollination and yield of sea buckthorn. Environmental and Experimental Biology, 18, 115–121.
• Ruan, Y. L., et al. (2017). Sugar input, metabolism, and signaling mediated by invertase. Molecular Plant, 3(5), 942–955.
• Yang, B., et al. (2009). Health-promoting properties of sea buckthorn juice. Journal of the Science of Food and Agriculture, 89(1), 119–126.

The post Kuidas valmivad astelpajumarjad? appeared first on Dago Seaberry.

• Külmutatud lehed säilitavad oma algse struktuuri ning sobivad edasiseks töötlemiseks või tõmmiste valmistamiseks.
• Pulber sobib lisamiseks kapslitesse, lahustuvatesse jookidesse või kuivsegudesse.
• Graanulitel on jämedam struktuur, mis sobib hästi teesegudesse või funktsionaalse koostisosana erinevatesse toodetesse.

*Hindade, saadavuse ja täpsema info saamiseks võtke meiega ühendust.

The post Mahe astelpaju lehed appeared first on Dago Seaberry.

Astelpaju (Hippophae rhamnoides L.) on tuntud eelkõige oma erksate oranžikate marjade poolest, kuid sama taime lehed pakuvad samuti mitmeid tervist toetavaid omadusi. Astelpaju lehed sisaldavad rohkelt polüfenoole, flavonoide, mineraalaineid ja antioksüdante ning on sajandite jooksul leidnud kasutust erinevates ravitraditsioonides. Tänapäeval uuritakse astelpaju lehtede potentsiaali nii toidulisandites kui ka looduskosmeetikas. Kasutada saab neid aga väga edukalt ka kodus.

Ajalooline kasutus ja rahvameditsiiniline taust

Astelpaju lehtede ravikasutus ulatub sajandite taha. Tiibeti ja Mongoolia rahvameditsiinis tunti taime kui organismi tasakaalustava ja turgutava vahendina. Tiibeti farmakopöas mainiti astelpaju kui seedimist, vereringet ja nahka toetavat taime. Astelpaju lehti kasutati väsimuse, seedetalitlushäirete ja verevaesuse korral. Lehekeediseid anti tihti koos teiste taimedega, näiteks lagritsa või kollajuurega, et toetada maksa ja põrna tööd.

Ka Hiina traditsioonilises meditsiinis mainitakse astelpaju lehti kui vahendit, mis aitab „tugevdada elujõudu“ ja taastada keha pärast haigust. Keedist soovitati kasutada näiteks köha ja külmetushaiguste korral.

Siberi rahvameditsiinis valmistati lehtedest kuumi jooke, mida kasutati immuunsüsteemi tugevdamiseks, palaviku alandamiseks ja külmetuse leevendamiseks. Lehtede tanniinide sisalduse tõttu peeti neid kasulikuks ka kõhuhädade, näiteks kõhulahtisuse korral. Lisaks pandi lehepurust segu haavadele, mille puhul arvati, et see kiirendab paranemist ja aitab vähendada põletikku.

Kesk-Aasia nomaadid kasutasid lehekompresse nahaärrituste ja pindmiste haavade raviks. 20. sajandi Nõukogude teadlased kaasasid astelpaju lehtede uurimuse adaptogeenide alaste teadustööde hulka, uurides nende võimet toetada organismi vastupanuvõimet stressile.

Keemiline koostis

Astelpaju lehed sisaldavad mitmekesist kooslust bioaktiivsetest ühenditest:

• Flavonoidid (nt kvertsetiin, kaempferool, isorhamnetiin): tugeva antioksüdanse toimega, toetavad rakkude kaitset ja veresoonkonda
• Tanniinid ja katehhiinid: aitavad tasakaalustada seedimist, avaldavad mikroobidevastast toimet
• Vitamiinid C ja E: kuigi esinevad väiksemates kogustes kui marjades, aitavad tugevdada organismi kaitsevõimet ja vähendada oksüdatiivset stressi
• Mineraalained: kaalium, magneesium, kaltsium, raud jm toetavad ainevahetust ja elektrolüütide tasakaalu
• Rasvhapped ja fütosteroolid: esinevad väikestes kogustes, aitavad vähendada põletikke ja toetavad naha tervist

Tänapäevased teadusandmed ja potentsiaal

1. Antioksüdanne kaitse: leheekstraktid on näidanud tugevat võimet neutraliseerida vabu radikaale ja võimalikku rakukahjustust.
2. Veresuhkru tasakaalustamine: loomkatsetes langetasid leotised veresuhkru taset ja parandasid insuliinitundlikkust.
3. Maksa kaitsev toime: ekstraktid aitasid normaliseerida maksaensüümide taset ja vähendada oksüdatiivset stressi.
4. Antimikroobne ja viirusevastane aktiivsus: ekstraktid pidurdasid osade bakterite ja viiruste kasvu.
5. Veresoonkonna tugi: flavonoidid aitavad hoida veresoonte elastsust ja vereringe tasakaalu.

Kaasaegsed kasutusvõimalused

Tänapäeval kasutatakse astelpaju lehti mitmes valdkonnas:

• Taimeteed, leotised: Astelpaju leheteel on mahe, rohune maitse, mis sarnaneb rohelise teega. Sobib segada piparmündi, melissi või kibuvitsaga.
• Pulbrid ja kapslid: standardiseeritud ekstraktid immuunsuse, ainevahetuse ja stressitaluvuse toetamiseks.
• Kosmeetika: rahustava ja tasakaalustava toimega koostisosana tundlikule või väsimusnähtudega nahale.
• Loomakasvatus: lisandina loomasöötades, et tugevdada loomade tervist.

Kuidas kasutada astelpaju lehti kodus?

1. Lehetee valmistamine
Lisa 1–2 teelusikat kuivatatud lehti (või väike peotäis värskeid) 250 ml kuuma (90–95°C) vee sisse. Lase tõmmata 10–15 minutit. Maitseks sobib lisada ingverit, mett või sidrunikoort.

2. Naha- või juuksevesi
Keeda 2 supilusikat lehti 500 ml vees 15 minutit. Lase jahtuda ja kasuta loputuseks või tee nahale kompress.

3. Pulber smuutisse või kapslitesse
Kuivatatud lehed võib jahvatada peeneks ja lisada smuutidesse, putrudesse või kapseldada igapäevaseks tarvitamiseks.

Astelpaju lehtedest valmistatud tee sobib ka neile, kellel esineb mao ülihappesust või gastriiti. Erinevalt marjadest ja neist valmistatud mahlast, mis sisaldavad rohkelt orgaanilisi happeid ja võivad seetõttu tundlikkuse korral ärritada mao limaskesta, on astelpaju lehtedel maole märksa leebem toime. Lehetee ei tekita happelist ärritust ega süvenda maohaavandite või reflukshaigusega seotud sümptomeid. Uuringud on näidanud, et lehtedes leiduvad bioaktiivsed ühendid, sealhulgas flavonoidid, tanniinid ja fenoolühendid, omavad hoopis põletikuvastast ja limaskesta kaitsvat toimet. Seetõttu on astelpaju lehetee hea valik neile, kes vajavad mahedamat taimset tuge seedetrakti toetamiseks.

Jätkusuutlikkus

Astelpaju lehed on marjakoristuse loomulik kõrvalsaadus. Nende kasutamine vähendab põllumajanduslikke jäätmeid ja toetab ringmajanduslikku tootmismudelit. See aitab tõsta kogu taime väärtust ja vähendada survet loodusressurssidele.

Lehtede väärindamine võib pakkuda võimalusi väiketalunikele, kes saavad toormaterjalist valmistada teed või ekstrakte. Lisaks saab lehti komposteerida või kasutada biolaguneva kattematerjalina.

Mida rohkem oskame astelpaju erinevaid saadusi ära kasutada, seda väiksem on raiskamine ja seda suurem on kultuuri tervikväärtus. Astelpaju kui mitmeotstarbeline liik sobib ökosüsteemi hästi, sidudes lämmastikku ja takistades pinnase erosiooni.

Kirjandus:

• Geetha, S., Sai Ram, M., Singh, V., Ilavazhagan, G., & Sawhney, R. C. 2002. Anti-oxidant and immunomodulatory properties of Sea buckthorn (Hippophae rhamnoides) leaf extract. Journal of Ethnopharmacology, 79(3): 373–378.
• Guliyev, V. G., Gul, M., Yildirim, A., & Törüner, F. K. 2004. Research on the pharmacology of Hippophae rhamnoides L. (sea buckthorn): A review. Phytotherapy Research, 18(7): 553–556. 
• Li, T. S. C., & Beveridge, T. (Eds.). 2003. Sea Buckthorn (Hippophae rhamnoides L.): Production and Utilization. NRC Research Press.
• Saggu, S., Divekar, H. M., Gupta, V., Sawhney, R. C., Banerjee, P. K., & Kumar, R. 2007. Adaptogenic and safety evaluation of seabuckthorn (Hippophae rhamnoides) leaf extract: A dose-dependent study. Food and Chemical Toxicology, 45(4): 609–617. 
• Suryakumar, G., & Gupta, A. 2011. Medicinal and therapeutic potential of sea buckthorn (Hippophae rhamnoides L.). Journal of Ethnopharmacology, 138(2): 268–278.
• Upadhyay, N. K., Kumar, R., Siddiqui, M. S., & Gupta, A. 2010. Mechanism of wound-healing activity of Hippophae rhamnoides L. leaf extract in experimental burns. Evidence-Based Complementary and Alternative Medicine, 7(3): 375–381. 

The post Astelpaju lehed – mis neis peitub ja kuidas lehti kasutada? appeared first on Dago Seaberry.

Koostisosad (ca 1 liiter smuutit):

• 200 g külmutatud astelpajumarju
• 200 g külmutatud mangot
• 200 g värskeid maasikaid
• 600 ml külma vett

Valmistamine:

1. Pese maasikad ja eemalda rootsud. Loputa kiirelt külma vee all ka astelpajumarjad.
2. Lisa kõik koostisosad blenderisse ja purusta ühtlaseks.
3. Serveeri kohe – eriti mõnus just jahedalt.

Nipid: Soovi korral puista peale chia seemneid või lisa veidi laimimahla. Kui soovid magusamat jooki, lisa maitse järgi mett või siirupit. Tahad smuuti asemel mahla? Kurna segu läbi sõela 🙂

Huvilistele: Mango on pärit Lõuna-Aasiast ja on üks vanimaid viljapuid maailmas. Mango leidis mainimist juba 4. sajandil eKr sanskritikeelsetes tekstides. Tänapäeval on mango levinud üle kogu maailma ja mitmes kultuuris seotud külalislahkuse ja elu viljakusega. Mango pehme tekstuur ja troopiline aroom on sobiv nii magusates kui soolastes toitudes. Paljudes Aasia riikides süüakse mangot koos riisiga või kasutatakse seda põhikomponendina kastmetes ja jookides. Mango mahlane ja täidlane maitse sobib suurepäraselt kontrastiks just hapukamatele koostisosadele.

Maasikas seevastu on kultuurtaimena suhteliselt uus. Sellisena, nagu me maasikat täna tunneme, hakati teda aretama 18. sajandi Prantsusmaal, kui ristati Ameerikast toodud metsmaasika liigid. Tänapäevane aiamaasikas sai kiiresti populaarseks tänu oma suuremale viljakehale. Lisaks on maasikast saanud paljudes kultuurides armastuse ja romantika sümbol – punane, mahlane ja südamekujuline. Toidus toob maasikas sisse mahedust ja magusust ning sobitub suurepäraselt nii piimatoodete, pähklite kui hapukamate marjadega. Tänu oma iseloomulikule aroomile ja värvile on maasikast saanud paljude suviste toitude ja jookide süda, kevadsuve esindaja ja esimene koduaia vili, mis annab märku hooaja algusest.

Kui need kaks ühendada põhjapoolkera tuuli trotsiva astelpajuga, sünnib jook mis ühendab endas eri maailmade maitsed ja meeleolud.

The post Astelpaju smuuti mango ja maasikatega appeared first on Dago Seaberry.

Koostisosad (ca 12 muffinit)

Tainas:

• 4 dl nisujahu
• 2 tl küpsetuspulbrit
• 1,5 dl fariinsuhkrut
• 1 muna
• 125 g sulatatud võid
• 2 dl hapukoort
• 1 dl piima
• 1,5 dl astelpajumarju (värsked või külmutatud)

Glasuur:

• 2 dl tuhksuhkrut
• 2 sl astelpajumahla

Valmistamine

1. Mõõda kaussi jahu, küpsetuspulber ja fariinsuhkur ning sega läbi.
2. Lisa juurde muna, sulatatud või, hapukoor ja piim ning sega ühtlaseks taignaks.
3. Lisa astelpajumarjad ja sega tainas kiirelt ja ettevaatlikult veelkord läbi, et marjad ei jõuaks üles sulada ega puruneks.
4. Jaota tainas muffinivormidesse (kasuta paberist/silikoonist vorme või määri vormi pesad kergelt võiga).
5. Küpseta 200 °C juures eelkuumutatud ahjus 20-25 minutit kuni muffinid on kuldpruunid.
6. Lase muffinitel jahtuda ja valmista glasuur. Selleks sega tuhksuhkur ja astelpajumahl ühtlaseks ning nirista jahtunud muffinitele.
7. Lisa peale veel mõned astelpajumarjad ja soovi korral ka riivitud apelsinikoort.

Nipp: Ära külmutatud marju eelnevalt sulata kuna nii säilitavad nad paremini kuju ega muuda tainast liiga vedelaks. Lisaks ei jõua kuumus neile nii teravalt mõjuda, mis aitab omakorda maitse värskena hoida.

Kui soovid rohkem teada, miks astelpaju kuuma kardab, siis saad selle kohta lugeda siit.

Pereköögi retsept jaanuarist 2006, mugandatud.

Huvilistele: sõna muffin oli Inglismaal kasutusel juba 18. sajandil, kuid selle täpne päritolu pole lõpuni selge. Võimalik, et nimetus pärineb prantsuse keelest (mouflet – pehme leib) või saksa keelest (muffen – väikesed koogid). Huvitaval kombel tähendas sõna „muffin“ algselt aga veidi teistsugust küpsetist: Inglismaal olid muffinid hoopis õhukesed pärmtaignast saiad, mida küpsetati restil või pannil ja serveeriti võiga. Tänapäevased muffinid, nagu me neid ka Eestis tunneme, on pigem USA päritolu. Igal juhul on muffin saanud universaalseks küpsetiseks, kuhu saab peita peaaegu kõike: marju, šokolaadi, juustu, köögivilju ja isegi peekonit.

Eestis pole „muffinile“ meie teada seni päris oma kohalikku nimetust juurdunud. Sõnad nagu küpsetis, koogike või vormikook ei kanna endas päris seda sama tunnet ja tähendust, mida sõna muffin endas hõlmab. Kui peaks pakkuma eestikeelse vaste, võikski see olla näiteks muhvin. Nagu Naksitrallide Muhv – soe, pehme, veidi ümar ning uje tegelane, kelle iseloom sobib ideaalselt ühe armsa väikse koogi kehastuseks. 🙂

The post Astelpajumuffinid hapukoore ja fariinsuhkruga appeared first on Dago Seaberry.