Lühike vastus: ei ole.

Astelpaju teaduslik nimi on Hippophae rhamnoides ja ta kuulub hõbepuuliste sugukonda ehk Elaeagnaceae hulka. Päris pajud kuuluvad aga perekonda Salix ja pajuliste sugukonda Salicaceae. Botaaniliselt on need kaks üsna kauged sugulased.

Sõna “paju” astelpaju nimes on küll osa taime nimetusest, kuid tegelikult see taime botaanilisele sugulusele ei viita. Tõenäoliselt meenutasid astelpaju kitsad hallikasrohelised lehed kunagi kellelegi pajulehti ning nimi jäi kasutusse. Taimede nimed kujunevad sageli välimuse, kasvukoha või mõne silmatorkava omaduse järgi, mitte alati botaanilise suguluse alusel.

See ei ole tegelikult kuigi haruldane. Ka maapähkel ei ole päris pähkel ja maasikas ei ole botaanilises mõttes tegelikult mari, vaid koguvili. Punane mahlane osa, mida sööme, ei ole päris vili, vaid paisunud õiepõhi. Hoopis need väikesed täpid maasika pinnal on tegelikud maasika viljad, ehk väikesed pähklikesed, ning iga sellise väikese pähklikese sees on omakorda maasika seeme. Aga tagasi astelpaju juurde…

Oliivi sugulane?

Vanem astelpajupõõsas võib tähelepanelikumal vaatlemisel tõesti olla oliivipuuga sarnane. Oliiv kuulub siiski aga samuti hoopis teise sugukonda milleks on Oleaceae. Visuaalne sarnasus tuleb pigem sellest, et nii oliiv kui astelpaju on kujunenud elama karmides tingimustes. Üks talub põuda ja kuumust, teine külma, tuult ja vaest pinnast. Mõlemad kasvavad pigem aeglaselt, mõlemal on kitsad lehed ja vananedes võivad mõlemad muutuda keerdunuks ning skulptuurseks.

Astelpaju (talvistel piltidel) ja Vahemere oliivipuud võivad oma kujult üllatavalt sarnased välja näha.

Kes on astelpaju tegelikud sugulased?

Astelpaju lähimad tuntud sugulased kuuluvad hõbepuuliste sugukonda. Nendeks on eelkõige hõbepuud (Elaeagnus) ja shepherdiad (Shepherdia). Ka neil on sageli hõbedased lehed, hea vastupidavus ning võime kasvada seal, kus paljud teised taimed hätta jäävad.

Üks tuntumaid sugulasi on näiteks ahtalehine hõbepuu (Elaeagnus angustifolia), keda tuntakse inglise keeles ka nime all Russian olive. Kuigi nimi viitab oliivile, ei ole tegemist päris oliivipuuga, vaid sama sugukonna liigiga nagu astelpaju.

Samasse perekonda kuuluvad ka mitmed teised hõbepuud, mida kasutatakse ilutaimedena või millel on söödavad viljad, näiteks Elaeagnus commutata ja Elaeagnus multiflora. Põhja-Ameerikas kasvavad shepherdiad, näiteks Shepherdia argentea, mida tuntakse ka kui buffaloberry.

Elaeagnus angustifolia ehk ahtalehine hõbepuu kuulub samasse hõbepuuliste sugukonda nagu astelpaju. Kitsad hõbedased lehed ja hallikas võra võivad teda visuaalselt meenutama panna nii oliivi kui ka astelpaju. Erinevalt astelpajust on tema õied kollakad ning selgelt eristatavad, sageli tugeva ja meeldiva lõhnaga.

Hõbepuuliste eelis vaestes kasvutingimustes

Neid taimi ühendab lisaks välimusele veel üks oluline ökoloogiline omadus. Peaaegu kõik hõbepuuliste sugukonna liigid teevad koostööd Frankia-bakteritega, mis elavad juurtel väikestes mugulates. Need bakterid seovad õhulämmastikku ja muudavad selle taimele kättesaadavaks. Tänu sellele suudavad nad kasvada liivastes, kivistes ja toitainetevaestes kasvukohtades.

Seetõttu saab astelpaju ja tema sugulasi pidada pioneertaimedeks, mis asustavad keerulisi ja vaeseid kasvukohti esimestena ning aitavad seeläbi mullakeskkonda parandada.

Lõpetuseks võib nentida, et taimede nimetused kujunevad sageli välimuse või kasvukoha järgi, mitte otseselt sugulussidemete põhjal. Järgmises postituses vaatame täpsemalt, kuidas astelpaju veel eri keeltes nimetatakse.

• Li, T. S. C. & Beveridge, T. H. J. (2003). Sea Buckthorn (Hippophae rhamnoides L.): Production and Utilization. NRC Research Press.
• Rousi, A. (1971). The genus Hippophae L. A taxonomic study. Annales Botanici Fennici, 8(3), 177–227.
• Swenson, U. & Bartish, I. V. (2002). Taxonomic synopsis of Hippophae (Elaeagnaceae). Nordic Journal of Botany, 22(3), 369–374.
• Kato, K., Kawamura, F., Kikuchi, A., Yasuda, M. & Kondo, T. (2008). Nitrogen fixation in sea buckthorn (Hippophae rhamnoides L.) with Frankia. Plant and Soil, 311, 177–185.

The post Kas astelpaju on tegelikult paju? appeared first on Dago Seaberry.

Keemiline eripära

Oomega-7 rasvhapete alla kuulub eelkõige palmitoleiinhape, monoküllastumata rasvhape, mille keemiline struktuur eristub paljudest teistest taimsetest rasvhapetest. Kui oomega-3 ja oomega-6 rasvhapped on taimede ainevahetuses laialt kasutusel, siis palmitoleiinhappe süntees ei ole taimede seas tavapärane. Evolutsiooniliselt pole neil selleks lihtsalt suurt vajadust olnud. Seetõttu leidub palmitoleiinhapet taimedes üldjuhul väga väikestes kogustes või üldse mitte. Enamasti kohtab seda hoopis loomsetes kudedes – sealhulgas ka inimese organismis. Just seetõttu on oomega-7 astelpaju puhul teaduslikult ja funktsionaalselt eriline nähtus ning astelpaju on üks väheseid taimi, kus palmitoleiinhapet leidub märkimisväärses koguses.

Kust pärineb nimi „palmitoleiinhape“?

Nimi palmitoleiinhape tuleneb otseselt rasvhappe keemilisest ehitusest ja ajaloolisest nimetamisloogikast. Nimetuse tõttu tekib vahel ekslik seos palmiõliga, kuid tegelikult kirjeldab nimi üksnes molekuli struktuuri, mitte selle päritolu. Täpsemalt nimeosa „palmit-“ viitab palmitiinhappele – 16-süsinikulisele küllastunud rasvhappele, mis sai oma nime palmiõli (palma) järgi, kust seda 19. sajandil esmakordselt suuremas koguses eraldati. Selles mõttes on palmiõliga ajalooline ja nomenklatuurne seos tõepoolest olemas. Nimeosa ei kirjelda aga rasvhappe päritolu, vaid selle keemilist sugulust palmitiinhappega. Nimeosa „-oleiin-“ osutab oleiinhappele, tuntud monoküllastumata rasvhappele, mille nimetus pärineb ladinakeelsest sõnast oleum ehk õli. Palmitoleiinhape on seega keemiliselt palmitiinhappe monoküllastumata variant: tal on sama pikk süsinikahel (16 süsinikku), kuid lisandub üks kaksiksideme koht.

Astelpaju viljalihaõli kui oomega-7 allikas

Astelpaju eripära seisneb selles, et õli ei paikne ainult seemnetes, vaid ka marja viljalihas ja kestades. Just viljalihaõlis on palmitoleiinhappel keskne roll. Mitmed uuringud on näidanud, et astelpaju viljalihaõlis võib palmitoleiinhappe osakaal ulatuda ligikaudu 20–45 % kogu rasvhapete koostisest. See on taimede maailmas ebatavaline näitaja. Isegi stelpaju enda seemneõlis domineerivad hoopis teised rasvhapped – linoolhape (oomega-6) ja alfalinoleenhape (oomega-3) –, ning oomega-7 esineb seal vaid marginaalselt. Üks ja sama mari toodab seega kahte selgelt erineva iseloomuga õli.

Lisaks astelpaju viljalihaõlile on palmitoleiinhapet leitud veel vaid mõnes üksikus taimses allikas. Taimsetest õlidest sisaldab seda märkimisväärselt ka makadaamiapähkliõli, kuigi sealgi jäävad tasemed üldjuhul madalamaks kui astelpaju viljalihaõlis. Loomsetes allikates esineb palmitoleiinhapet näiteks kalaõlides, piimarasvas ning inimese rasunäärmete toodetud rasus, kus see on osa naha loomulikust lipiidbarjääri koostisosadest.

Oomega-7 palmitoleiinhape ei ole seega inimese organismile võõras. Seda leidub looduslikult nii meie naha kui ka limaskestade lipiidides. Seetõttu on astelpaju viljalihaõli pälvinud ka suuremat tähelepanu kosmeetika- ja nahateaduses, kus uuritakse astelpaju palmitoleiinhappe keemilist sarnasust naha loomulike rasvhapetega. Seega paistab astelpaju silma erandina, pakkudes taimset allikat rasvhappele, mida muidu seostatakse pigem loomsete süsteemidega.

Miks oomega-7 astelpajus huvi pakub?

Palmitoleiinhappega seostuv huvi on kõige selgemalt välja kujunenud just kosmeetika ja nahateaduste valdkonnas. Palmitoleiinhapet leidub nii inimese naha kui ka limaskestade lipiidides, kus see kuulub nahka kaitsvasse barjäärikihti. See lipiidkiht aitab hoida niiskust, säilitada elastsust ja kaitsta kudesid väliskeskkonna mõjude eest. Astelpaju viljalihaõli keemiline koostis sarnaneb selles mõttes inimese naha loomulike lipiididega rohkem kui enamik teisi taimseid õlisid ning astelpajuõlis sisalduvad lipiidid on inimnaha koostisega kemikaalselt paremini ühilduvad. Seetõttu on astelpaju viljalihaõli pälvinud kosmeetikateaduses ja nahahoolduses laialdast tähelepanu.

Astelpaju viljalihaõli ei toimi aga üheainsa „aktiivse koostisosa“ kaudu. Palmitoleiinhape esineb koos karotenoidide, tokoferoolide ja teiste lipiididega, mis moodustavad suhteliselt stabiilse ja mitmekesise süsteemi. Just see kooslus on põhjus, miks viljalihaõli kasutatakse sageli kuivale, tundlikule või kahjustunud nahale mõeldud toodetes, kus eesmärk ei ole naha agressiivne mõjutamine, vaid loomuliku lipiidtasakaalu toetamine.

Milleks on palmitoleiinhapet astelpajule endale vaja?

Taimede rasvhapete koostis ei ole üldjuhul juhuslik, vaid peegeldab nende ainevahetuse ja elustrateegia vajadusi. Enamik taimi sünteesib peamiselt oomega-6 ja oomega-3 rasvhappeid. Need rasvhapped on taimele vajalikud energia talletamiseks, seemnete arenguks ja rakumembraanide ülesehituseks. Palmitoleiinhape ei täida tegelikult ühtegi otseselt vältimatut rolli, mida teised rasvhapped ei suudaks taimede jaoks katta. Seetõttu ei ole selle süntees evolutsiooniliselt enamiku taimede ainevahetusse häälestunud ning palmitoleiinhapet leidub neis kas väga vähesel määral või üldse mitte. Lihtsustatult öeldes: taimedele on piisav see rasvhapete komplekt, mis toetab kasvu ja paljunemist, ning oomega-7 ei ole olnud enamikele vajalik lisa.

Astelpaju eristub paljudest teistest taimedest oma kasvukeskkonna poolest. Tegemist on liigiga, mis talub tugevat päikesekiirgust, tuult, külma ja kuivust ning kasvab sageli toitainetevaestes ja avatud kasvukohtades. Sellistes tingimustes on marjade kaitse väliskeskkonna stresside eest eriti oluline. Astelpaju puhul võib palmitoleiinhapet mõista kui täiendavat lipiidset kaitsekihti: viljalihaõlis ja marja kestades esinedes aitab see koos teiste lipiidide ja karotenoididega luua hüdrofoobse ning oksüdatsioonile vastupidavama keskkonna just marja pindmistes kudedes. See on eriti oluline olukordades, kus marjad puutuvad kokku tugeva UV-kiirguse, tuule, kuivuse ja temperatuurikõikumistega.

Astelpaju keemiline koostis on selgelt seotud kasvukeskkonnaga. Põhjapoolsetes ja keerulisemates tingimustes, kus kasvuperiood on lühike ning taim peab toime tulema külma, UV-kiirguse ja toitainete nappusega, muutub ka marjade lipiidide ja antioksüdantide koostis. See peegeldab astelpaju võimet oma keemilist profiili vastavalt kasvutingimustele paindlikult kohandada. Teisisõnu: oomega-7 ei tee astelpajust astelpaju, kuid aitab astelpajul olla astelpaju seal, kus olud on karmid.

Allikad:

• Fatima, T., Snyder, C. L., Schroeder, W. R., Cram, D., Datla, R., & Wishart, D. (2012). Fatty acid composition of developing sea buckthorn (Hippophae rhamnoides L.) berry and oil. Journal of the Science of Food and Agriculture, 92(10), 1984–1990.
• Yang, B., & Kallio, H. (2002). Composition and physiological effects of sea buckthorn (Hippophae rhamnoides) lipids. Trends in Food Science & Technology, 13(5–6), 160–167.
• Zielińska, A., & Nowak, I. (2017). Abundance of active ingredients in sea-buckthorn oil. Lipids in Health and Disease, 16, 95.

The post Oomega-7 palmitoleiinhape astelpaju viljalihaõlis appeared first on Dago Seaberry.

Mai: tolmlemine

Astelpaju on kahekojaline ehk lahksuguline taim. See tähendab, et emas- ja isasõied kasvavad eraldi taimedel. Õitsemine algab tavaliselt mai alguses, kui loodus on talveunest ärganud. Õied ise on tagasihoidlikud ja väikesed kuna neid tolmeldab tuul, mitte putukad. Neil puuduvad uhked kroonlehed, erksad värvid ja magus lõhn, mis oleksid vajalikud tolmeldajate ligimeelitamiseks. Selle asemel on õied kujunenud võimalikult aerodünaamiliseks ja avanevad just siis, kui ilmastikutingimused tolmu levimiseks soodsad on. Kui mais on kuiv ja soe, siis kannab tuul isastaime õietolmu tõhusalt emasõiteni ning marjade areng saab hea alguse. Kui aga sajab või on jahe, võib tolmlemine jääda nõrgaks ja see mõjutab omakorda sügisel marjasaaki.

Juuni: marjade esimesed arenguetapid

Pärast edukat tolmlemist algab viljakehade moodustumine. Esialgu on need väga väikesed ja rohelised ning nähtamatud isegi kogenud silmale. Juuni jooksul hakkavad marjad aga suuremaks kasvama ning algab nende rakujagunemine ja diferentseerumine, mille käigus kujunevad välja marja seeme, viljaliha ja kest. Just sel etapil on taim eriti tundlik. Vajalik on piisav mullaniiskus ja stabiilsed temperatuurid. Kuivaperiood või äkiline öökülm võivad selles faasis tugevalt mõjutada nii marjade arvukust, suurust ja taime enda edasist arenguvõimet. Kui ilmastikuolud on soodsad, arenevad marjad kiiresti, ent püsivad veel rohelised ja tagasihoidlikud. Biokeemiliselt valmistuvad nad aga juba järgmiseks etapiks.

Juuli-august: toitainete kogumine

Juuli ja augusti jooksul toimub marjade sisemine küpsemine. Taim hakkab viljadesse koguma bioaktiivseid ühendeid, muuhulgas C-vitamiini, polüfenoole, taimseid õlisid ja karotenoide (nt beetakaroteen ja luteiin). Karotenoidid ongi just need ühendid, mis annavad küpsetele marjadele hiljem nende iseloomuliku oranžika värvuse. Lisaks sellele hakkab marjades järk-järgult akumuleeruma õli – eeskätt küllastumata rasvhapped. Need on olulised mitte ainult toiteväärtuse, vaid ka marja säilivuse seisukohalt. Mari, mille viljalihas või seemnes on rohkem õli, kaotab aeglasemalt vett, mis tähendab, et ta ei närbu ega kuiva kiiresti. Nii püsib mari ka pärast korjet elujõulisem.

Küllastumata rasvhapped võivad oma olemuselt olla hapnikule tundlikud ja õhuga kokku puutudes oksüdeeruda ning rääsuda. Astelpajus on aga lisaks palju looduslikke antioksüdante, eriti E-vitamiini (tokoferoole) ja polüfenoole, mis pärsivad seda protsessi. See tähendab, et mari ei muutu kiiresti maitse- või lõhnadefektseks ka siis, kui teda säilitatakse pikemalt (nt sügavkülmas). Õlirikas mari talub paremini ka külmutamist, sest tema rakustruktuurid ei purune nii kergesti. Seega aitavad astelpajumarja looduslikud õli ja antioksüdandid säilitada marja niiskust, kaitsta toitaineid ja ennetada riknemist. See teeb astelpajust väga hästi säiliva viljaliigi, eriti kui mari on kiiresti külmutatud kohe pärast saagikoristust.

Augusti lõpp – september: värv ja maitse

Kui suve lõpuks ööd jahedamaks muutuvad ja päevad hakkavad lühenema, saab taim signaali, et viljade valmimise aeg on käes. Karotenoidide kontsentratsioon tõuseb järsult, muutes viljad sügavoranžiks. Samal ajal muutub marja tekstuur pehmemaks kuna mari hakkab koguma rohkem vett ja muutub seeläbi suuremaks, mahlakamaks ja elastsemaks. Maitseprofiilis toimuvad samuti muutused: ennist väga hapu ja mõru mari muutub orgaaniliste hapete vähenedes ja õlisisalduse suurenedes mahedamaks. Suhkrute sisaldus võib veidi suureneda, kuid jääb madalaks ka küpses marjas. Kokkuvõttes kujuneb välja klassikaline astelpaju maitse: hapukas, ergas ja aromaatne.

Millal alustada saagikoristusega?

Astelpaju koristusperiood langeb Eestis tavaliselt ajavahemikku augusti lõpust oktoobri alguseni, sõltuvalt sordist ja ilmastikutingimustest. Saagikoristuse ajastus on strateegiline otsus, mis mõjutab otseselt marjade keemilist koostist, maitseprofiili ja tööstuslikku sobivust.

Optimaalne küpsus tähendab:

• maksimaalset vitamiini- ja õlisisaldust
• sobivat tekstuuri
• head säilivust transpordil ja hoiustamisel

Korjeaeg sõltub ka eesmärgist:

• C-vitamiinirikkad kuivatatud tooted (nt pulbrid, külmkuivatatud marjad): Koristatakse tavaliselt augusti lõpus või septembri alguses, kui C-vitamiini tase on kõrge, kuid marja tekstuur pole veel liigselt pehmenenud ning õlisisaldus on madalam. Üleküpsenud mari võib kaotada osa oma askorbiinhappest.
• Lauamari ning mahlatooted: Eelistame korjata täisküpsuse ajal, kui marja maitse on tasakaalustatum (vähem teravat hapukust), kuid marjastruktuur on piisavalt tugev, et säiliks ka marja ilus välimus. Pehme, kuid mitte lagunev tekstuur tagab hea töötlemise ning sügavkülmutamisel parema säilivuse. Tavaliselt toimub see septembri keskel ja lõpupoole.
• Õli mari: Nõuab maksimaalset küpsust. Korjame oktoobris, kui õlisisaldus on kõrgeim. Just sel ajal sisaldab mari kõige rohkem väärtuslikke küllastumata rasvhappeid ja karotenoide.

Koristusperiood kestab meil seega tavaliselt septembrist oktoobrini. Saagikoristuse alguse määrame igal aastal eraldi, sõltuvalt ilmast ja marjade arengust. See otsus mõjutab tugevalt nii marja kvaliteeti, säilivust kui ka toitainete sisaldust.

Kirjandus:

• EFSA (2012). Scientific opinion on the re-evaluation of lutein (E 161b) as a food additive. EFSA Journal, 10(2), 1505.
• Beveridge, T., Li, T. S. C., Oomah, B. D., & Smith, A. (1999). Sea buckthorn products: Manufacture and composition. Journal of Agricultural and Food Chemistry, 47(9), 3480–3488.
• Li, T. S. C., & Schroeder, W. R. (1996). Sea buckthorn (Hippophaë rhamnoides L.): A multipurpose plant. HortTechnology, 6(4), 370–380.
• Szczepanek, M., Ligocki, M., & Stuper-Szablewska, K. (2020). Impact of environmental conditions on pollination and yield of sea buckthorn. Environmental and Experimental Biology, 18, 115–121.
• Ruan, Y. L., et al. (2017). Sugar input, metabolism, and signaling mediated by invertase. Molecular Plant, 3(5), 942–955.
• Yang, B., et al. (2009). Health-promoting properties of sea buckthorn juice. Journal of the Science of Food and Agriculture, 89(1), 119–126.

The post Kuidas valmivad astelpajumarjad? appeared first on Dago Seaberry.

Astelpaju (Hippophae rhamnoides L.) on tuntud eelkõige oma erksate oranžikate marjade poolest, kuid sama taime lehed pakuvad samuti mitmeid tervist toetavaid omadusi. Astelpaju lehed sisaldavad rohkelt polüfenoole, flavonoide, mineraalaineid ja antioksüdante ning on sajandite jooksul leidnud kasutust erinevates ravitraditsioonides. Tänapäeval uuritakse astelpaju lehtede potentsiaali nii toidulisandites kui ka looduskosmeetikas. Kasutada saab neid aga väga edukalt ka kodus.

Ajalooline kasutus ja rahvameditsiiniline taust

Astelpaju lehtede ravikasutus ulatub sajandite taha. Tiibeti ja Mongoolia rahvameditsiinis tunti taime kui organismi tasakaalustava ja turgutava vahendina. Tiibeti farmakopöas mainiti astelpaju kui seedimist, vereringet ja nahka toetavat taime. Astelpaju lehti kasutati väsimuse, seedetalitlushäirete ja verevaesuse korral. Lehekeediseid anti tihti koos teiste taimedega, näiteks lagritsa või kollajuurega, et toetada maksa ja põrna tööd.

Ka Hiina traditsioonilises meditsiinis mainitakse astelpaju lehti kui vahendit, mis aitab „tugevdada elujõudu“ ja taastada keha pärast haigust. Keedist soovitati kasutada näiteks köha ja külmetushaiguste korral.

Siberi rahvameditsiinis valmistati lehtedest kuumi jooke, mida kasutati immuunsüsteemi tugevdamiseks, palaviku alandamiseks ja külmetuse leevendamiseks. Lehtede tanniinide sisalduse tõttu peeti neid kasulikuks ka kõhuhädade, näiteks kõhulahtisuse korral. Lisaks pandi lehepurust segu haavadele, mille puhul arvati, et see kiirendab paranemist ja aitab vähendada põletikku.

Kesk-Aasia nomaadid kasutasid lehekompresse nahaärrituste ja pindmiste haavade raviks. 20. sajandi Nõukogude teadlased kaasasid astelpaju lehtede uurimuse adaptogeenide alaste teadustööde hulka, uurides nende võimet toetada organismi vastupanuvõimet stressile.

Keemiline koostis

Astelpaju lehed sisaldavad mitmekesist kooslust bioaktiivsetest ühenditest:

• Flavonoidid (nt kvertsetiin, kaempferool, isorhamnetiin): tugeva antioksüdanse toimega, toetavad rakkude kaitset ja veresoonkonda
• Tanniinid ja katehhiinid: aitavad tasakaalustada seedimist, avaldavad mikroobidevastast toimet
• Vitamiinid C ja E: kuigi esinevad väiksemates kogustes kui marjades, aitavad tugevdada organismi kaitsevõimet ja vähendada oksüdatiivset stressi
• Mineraalained: kaalium, magneesium, kaltsium, raud jm toetavad ainevahetust ja elektrolüütide tasakaalu
• Rasvhapped ja fütosteroolid: esinevad väikestes kogustes, aitavad vähendada põletikke ja toetavad naha tervist

Tänapäevased teadusandmed ja potentsiaal

1. Antioksüdanne kaitse: leheekstraktid on näidanud tugevat võimet neutraliseerida vabu radikaale ja võimalikku rakukahjustust.
2. Veresuhkru tasakaalustamine: loomkatsetes langetasid leotised veresuhkru taset ja parandasid insuliinitundlikkust.
3. Maksa kaitsev toime: ekstraktid aitasid normaliseerida maksaensüümide taset ja vähendada oksüdatiivset stressi.
4. Antimikroobne ja viirusevastane aktiivsus: ekstraktid pidurdasid osade bakterite ja viiruste kasvu.
5. Veresoonkonna tugi: flavonoidid aitavad hoida veresoonte elastsust ja vereringe tasakaalu.

Kaasaegsed kasutusvõimalused

Tänapäeval kasutatakse astelpaju lehti mitmes valdkonnas:

• Taimeteed, leotised: Astelpaju leheteel on mahe, rohune maitse, mis sarnaneb rohelise teega. Sobib segada piparmündi, melissi või kibuvitsaga.
• Pulbrid ja kapslid: standardiseeritud ekstraktid immuunsuse, ainevahetuse ja stressitaluvuse toetamiseks.
• Kosmeetika: rahustava ja tasakaalustava toimega koostisosana tundlikule või väsimusnähtudega nahale.
• Loomakasvatus: lisandina loomasöötades, et tugevdada loomade tervist.

Kuidas kasutada astelpaju lehti kodus?

1. Lehetee valmistamine
Lisa 1–2 teelusikat kuivatatud lehti (või väike peotäis värskeid) 250 ml kuuma (90–95°C) vee sisse. Lase tõmmata 10–15 minutit. Maitseks sobib lisada ingverit, mett või sidrunikoort.

2. Naha- või juuksevesi
Keeda 2 supilusikat lehti 500 ml vees 15 minutit. Lase jahtuda ja kasuta loputuseks või tee nahale kompress.

3. Pulber smuutisse või kapslitesse
Kuivatatud lehed võib jahvatada peeneks ja lisada smuutidesse, putrudesse või kapseldada igapäevaseks tarvitamiseks.

Astelpaju lehtedest valmistatud tee sobib ka neile, kellel esineb mao ülihappesust või gastriiti. Erinevalt marjadest ja neist valmistatud mahlast, mis sisaldavad rohkelt orgaanilisi happeid ja võivad seetõttu tundlikkuse korral ärritada mao limaskesta, on astelpaju lehtedel maole märksa leebem toime. Lehetee ei tekita happelist ärritust ega süvenda maohaavandite või reflukshaigusega seotud sümptomeid. Uuringud on näidanud, et lehtedes leiduvad bioaktiivsed ühendid, sealhulgas flavonoidid, tanniinid ja fenoolühendid, omavad hoopis põletikuvastast ja limaskesta kaitsvat toimet. Seetõttu on astelpaju lehetee hea valik neile, kes vajavad mahedamat taimset tuge seedetrakti toetamiseks.

Jätkusuutlikkus

Astelpaju lehed on marjakoristuse loomulik kõrvalsaadus. Nende kasutamine vähendab põllumajanduslikke jäätmeid ja toetab ringmajanduslikku tootmismudelit. See aitab tõsta kogu taime väärtust ja vähendada survet loodusressurssidele.

Lehtede väärindamine võib pakkuda võimalusi väiketalunikele, kes saavad toormaterjalist valmistada teed või ekstrakte. Lisaks saab lehti komposteerida või kasutada biolaguneva kattematerjalina.

Mida rohkem oskame astelpaju erinevaid saadusi ära kasutada, seda väiksem on raiskamine ja seda suurem on kultuuri tervikväärtus. Astelpaju kui mitmeotstarbeline liik sobib ökosüsteemi hästi, sidudes lämmastikku ja takistades pinnase erosiooni.

Kirjandus:

• Geetha, S., Sai Ram, M., Singh, V., Ilavazhagan, G., & Sawhney, R. C. 2002. Anti-oxidant and immunomodulatory properties of Sea buckthorn (Hippophae rhamnoides) leaf extract. Journal of Ethnopharmacology, 79(3): 373–378.
• Guliyev, V. G., Gul, M., Yildirim, A., & Törüner, F. K. 2004. Research on the pharmacology of Hippophae rhamnoides L. (sea buckthorn): A review. Phytotherapy Research, 18(7): 553–556. 
• Li, T. S. C., & Beveridge, T. (Eds.). 2003. Sea Buckthorn (Hippophae rhamnoides L.): Production and Utilization. NRC Research Press.
• Saggu, S., Divekar, H. M., Gupta, V., Sawhney, R. C., Banerjee, P. K., & Kumar, R. 2007. Adaptogenic and safety evaluation of seabuckthorn (Hippophae rhamnoides) leaf extract: A dose-dependent study. Food and Chemical Toxicology, 45(4): 609–617. 
• Suryakumar, G., & Gupta, A. 2011. Medicinal and therapeutic potential of sea buckthorn (Hippophae rhamnoides L.). Journal of Ethnopharmacology, 138(2): 268–278.
• Upadhyay, N. K., Kumar, R., Siddiqui, M. S., & Gupta, A. 2010. Mechanism of wound-healing activity of Hippophae rhamnoides L. leaf extract in experimental burns. Evidence-Based Complementary and Alternative Medicine, 7(3): 375–381. 

The post Astelpaju lehed – mis neis peitub ja kuidas lehti kasutada? appeared first on Dago Seaberry.

Astelpaju keemiline koostis on unikaalne. Marjad sisaldavad muljetavaldavat kombinatsiooni vitamiinidest, mineraalidest, antioksüdantides ja rasvhapetest:

• E- ja A-vitamiinid – tugevdavad nahka ja limaskesti.
• Omega-rasvhapped – eriti omega-7 (palmitoleiinhape), mida leidub väga vähestes taimsetes allikates.
• Flavonoidid, karotenoidid ja polüfenoolid – looduslikud antioksüdandid, mis kaitsevad rakke.
• Orgaanilised happed – nagu askorbiin-, sidrun- ja õunhape, mis annavad marjale iseloomuliku tugeva hapuka maitse.
• Lõhnaühendid – mis annavad marjale unikaalse aroomi.

Mis juhtub astelpajuga kuumutamisel?

Astelpaju sisaldab rohkelt kuumatundlikke aineid, muuhulgas C-vitamiini, karotenoide ning eeterlike õlisid. Kõrgemal temperatuuril, eriti üle 70–80 °C, hakkavad need ained lagunema.

Näiteks C-vitamiin (askorbiinhape) on üks kuumatundlikumaid vitamiine. Uuringute kohaselt hakkab C-vitamiini sisaldus märkimisväärselt vähenema juba temperatuuridel 60–70 °C, ning kui toodet keedetakse või pastöriseeritakse üle 85 °C, võib kuni 90% C-vitamiinist hävineda. Põhjus on keemiline – kuumus lõhub askorbiinhappe molekuli, muutes selle bioloogiliselt mitteaktiivseks. See tähendab, et isegi kui astelpajutoode maitseb veel hapult, ei tähenda see automaatselt, et seal inimesele kasulik C-vitamiin säilinud on.

Samamoodi muutuvad karotenoidid ebastabiilseks ja oksüdeeruvad, mis toob kaasa nii marjade värvimuutuse kui ka antioksüdantsete omaduste nõrgenemise. Tihtipeale on tulemuseks astelpajutooted millel on tuhm, beežikas-oranž värv. Halvimal juhul võib astelpaju mahl olla ka pruun.

Kuumutamine mõjutab ka astelpajus sisalduvaid õlisid kuna muudab astelpajumarja rakustruktuuri. Kuumuse mõjul lõhustuvad marja rakumembraanid, mille tulemusena vabaneb rakusisene õli, mida normaalolekus terved rakud väikeste tilgakestena paigal hoiavad. See vabalt pinnale kerkiv õli puutub kokku hapnikuga ja oksüdeerub. Tulemusel muutub õli maitse mõrkjamaks ja lõhn vähem värskeks. Just seetõttu tekib ka keedetud astelpajutoodetel “õlisem” välimus. Lisaks hakkavad kuumutamisel lenduma astelpajule iseloomulikud aroomiühendid, jättes alles üsna tagasihoidliku ja mõnikord isegi ebameeldiva lõhna.

Miks ei maitse ülekuumutatud astelpaju enam nagu värske mari?

Värskete astelpajumarjade hapu-magus maitse on õrnade looduslike ühendite tulemus mis samuti liigsel kuumutamisel kannatada saavad. Naturaalsete suhkrute karamelliseerumine ja orgaaniliste hapete lagunemine koos õli eraldumisega lõhuvad astelpajule omase maitsetasakaalu ja aroomi. Paraku on rasvhapped, eriti monoküllastumata happed, väga tundlikud kuumuse ja hapniku koosmõjule. Kuumutamise käigus toimub rasvhapete oksüdatsioon, mis:

• Muudab maitse kibedaks ja rääsunuks.
• Lagundab väärtuslikke ühendeid nagu tokoferoolid ja karotenoidid.
• Võib viia sekundaarsete ühendite tekkeni.

Esile hakkavad kerkima kibedamad ja termiliselt degradeerunud maitsenüansid, mis summutavad marja algse värskuse. Marjade mahlasus asendub seega sageli ühtlasema ja kergelt rääsunud, imala maitsega.

Kuidas säilitada astelpaju parimad omadused?

Madalamatel temperatuuridel (ca 70-75 °C) lühiajaliselt töötlemine aitab hoida vitamiinid ja maitseomadused võimalikult puutumatuna. Väga hea alternatiiv on külmtöötlemine: külmpressimine, külmutamine või toortoodete valmistamine. Kui kuumtöötlus on vältimatu, näiteks mahla pastöriseerimisel, tuleks eelistada temperatuuri alla 80 °C ja võimalikult lühikest kuumtöötlust. Näiteks 72 °C juures 15 sekundit on palju leebem kui klassikaline keetmine. Samuti aitavad marjade kvaliteeti säilitada vaakum- või külmkuivatamise meetodid.

Astelpaju tõeline väärtus peitub tema looduslikus jõus ja värskuses, mida saab säilitada vaid läbi õrna ja läbimõeldud käsitlemise. Kui külmikus on ruumi, siis parim viis marjade säilitamiseks on sügavkülmutamine – nii saad alati võtta just vajaliku koguse, just siis kui vaja. Olgu selleks soov teha värsket mahla, smuutit või süüa marju ergutava snäkina. Sellisel viisil säilivad kõige paremini nii marja toitained kui ka iseloomulik värske maitse.

Kirjandus:

• Beveridge, T., Li, T. S. C., Oomah, B. D., & Smith, A. 1999. Sea buckthorn products: Manufacture and composition. Journal of Food Science, 64(5): 719–722.
• Munyaka, A. W., Makule, E. E., Oey, I., & van der Linden, G. 2010. Thermal degradation of vitamin C and antioxidant capacity in vegetables and fruits: A review. Food Research International, 43(7): 1814–1822.
• Saini, R. K., Nile, S. H., & Park, S. W. 2015. Carotenoids from fruits and vegetables: Chemistry, analysis, occurrence, bioavailability and biological activities. Food Research International, 76: 735–750.

The post Miks astelpaju kuuma kardab? appeared first on Dago Seaberry.

Ajalooline ja kultuuriline kontekst

Hiinas oli astelpaju juba Tangi dünastia ajal tuntud kui oluliste farmakoloogiliste omadustega taim. Meie kandis oli astelpaju veel hiljuti vähetuntud metsik marjakultuur, kuid tänaseks on astelpajust saanud hinnatud koostisosa nii toidus kui erinevates toodetes. Teaduslik huvi astelpaju kasulike omaduste vastu on viimastel aastakümnetel samuti märgatavalt kasvanud ning astelpaju kasvatatakse tänaseks laialdaselt ka väljaspool taime looduslikku kasvupiirkonda – näiteks Lääne-Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas.

Kesk- ja Kagu-Aasias on astelpaju olnud kõrgelt hinnatud bioressurss aga juba aastasadu. Taime kõik osad on kasutust leidnud nii traditsioonilise meditsiinikomponendi, toidu, kütuse kui söödana. Ka taime nimetus Hippophae on tuletatud ladinakeelsest sõnast hippo, mis tähendab hobust, ja phaos, mis tähendab sära. Seda seetõttu, et Kreekas kasutati astelpaju lehti loomasöödaks, mille tulemusel omandas nende karvkate särava läike ja seda eriti just hobustel.

Lisaks traditsioonilisele kasutusele Hiinas ja Mongoolias on astelpaju mänginud olulist rolli ka Venemaal ja Himaalaja piirkonnas, kus astelpaju on rakendatud mitmesuguste tervisehädade, sealhulgas nahahaiguste, kollatõve, astma, seedetrakti häirete ja reumaatiliste haiguste ravis. Ka Euroopas on astelpaju marju kasutatud nii taimsete ravimite, tervisetoitude kui looduslike nahahooldustoodete valmistamiseks.

Astelpaju keemiline koostis, marjade omadused ja rakendused tootearenduses

Viimastel kümnenditel on taime keemilisi omadusi järjest rohkem uuritud ja saadud teaduslikud tulemused kinnitavad astelpaju kasulikkust nii ravimtaime, kui ka rikkaliku toiduainete allikana. Astelpajus sisaldub umbes 200 bioaktiivset komponenti, sealhulgas flavonoide, rasv- ja orgaanilisi happeid, vitamiine (A, E, K, C, B1 ja B2), aminohappeid ja makroelemente. Taimel on tõestatud antioksüdantne, antibakteriaalne ja põletikuvastane toime. Seega loovad astelpajus sisalduvad erinevad koostisosad laia spektri inimorganismi normaalse talituse toetamiseks.

Astelpaju toetab südame-veresoonkonna tervist, aidates alandada kolesterooli ja triglütseriidide taset, ennetades trombide teket ning vähendades oksüdatiivset stressi. Astelpajul on ka neurokaitsvad omadused, mis toetavad närvisüsteemi tasakaalu ja närvikasvufaktorite tootmist. Lisaks omab astelpaju viirusevastaseid toimeid ning võib pärssida kasvajarakkude kasvu ja vähendada põletikulisi protsesse sepsise korral. Esialgsed uuringud viitavad ka võimalikule antidepressiivsele ja hingamisteid toetavale mõjule. Diabeedi korral võib astelpaju parandada insuliinitundlikkust ja stabiliseerida veresuhkru taset.

Astelpaju viljade ja lehtede kasutusvaldkonnad hõlmavad mitmeid erinevaid sektoreid:

• Toidulisandid ja funktsionaalsed toiduained – astelpajuõli, mahla ja ekstraktid. Astelpajuõli sisaldab muuhulgas oomega-3, -6, -7 ja -9 rasvhappeid, mis on olulised rakkude normaalseks talitluseks. Astelpaju lehed sisaldavad rohkelt polüfenoole, flavonoide, vitamiine ja mineraale ning sobivad suurepäraselt tee tegemiseks.

• Kosmeetikatooted ja dermatoloogia – astelpajuõli kasutatakse naha niisutamiseks ja regenereerimiseks. Astelpaju aitab leevendada ekseemi, psoriaasi ning nahaärritusi, samuti soodustab haavade paranemist ja kaitseb nahka keskkonnamõjude eest.

• Meditsiinilised preparaadid – traditsioonilises ja kaasaegses meditsiinis kasutatakse astelpaju põletushaavade ja haavandite ravis. Astelpajuõli aitab muuhulgas tugevdada limaskesti ning vähendada põletikulisi protsesse, olles seetõttu hinnatud ka suuõõne ja kurgu tervise toetamisel.

• Farmakoloogilised uuringud – astelpaju bioaktiivseid ühendeid on järjest rohkem uuritud nende rolli osas vähi ennetamisel ja ravis. Mitmed uuringud on näidanud, et astelpajus leiduvad flavonoidid, karotenoidid ja polüfenoolid võivad pärssida kasvajarakkude kasvu, soodustada nende programmeeritud rakusurma (apoptoosi) ning vähendada oksüdatiivset stressi, mis on seotud vähi arenguga.

Astelpaju ja keskkond

Oma olemuselt on tegemist keskkonnasõbraliku ja vähenõudliku taimesordiga, mis kasvab erinevates pinnase- ja ilmastikutingimustes. Üheks põhjuseks on taime võime teha koostööd end ümbritseva keskkonnaga. Astelpaju juurestik on sümbioosis lämmastikku siduvate bakteritega, mis suurendavad looduslikult mulla viljakust, ning juurestiku üldine tugev ja keerukas struktuur teeb taimest optimaalse vee- ja pinnasekaitse erodeeritud aladel. Kuna lämmastiku sidumiseks vajalikud keerulised biokeemilised mehhanismid on olemas ainult bakteritel ja mitte taimedel endil, on koostöö astelpaju jaoks oluline keskkonnas paremini toime tulekuks.

Sellest kasulikust sümbioosist võtab osa ka inimene. Näiteks Hiinas on astelpaju aidanud tõhusalt mulla erosiooni ja veekadu kontrolli all hoida ning suurendanud maaparandust, kuna sobib istutamiseks halvenenud muldadele. Astelpaju istandused on pakkunud ka lisaväärtust andvaid tööstusharusid, toetades riikide maapiirkondade majandust. Kanadas on astelpaju osutunud väga kasulikuks metsloomade elupaikade, kaitsevööndite, erosioonitõrje ja endiste kaevanduste pinnase taastamise kohapealt. Euroopa põhjarannikul ja Briti saartel on astelpaju taimed kasutuses rannajoonte stabiliseerimise eesmärgil. Hollandis, Breskensi piirkonnas, kasvab samuti hulgaliselt astelpaju taimi just liivastel, mereäärsete tammide pealsetel aladel, kus nad toimivad pinnasekaitsena.

Mitmekülgsed koostisosad ühest toitainest

Tänapäeval on valikuvõimalusi küllaga, kuid üha enam inimesi pöördub tagasi tervislikuma toitumise, looduses liikumise ja looduslike koostisosade poole. Tervisetoodete – olgu need toidulisandid, funktsionaalsed toidud või ilutooted – nõudlus kasvab pidevalt. Kiire elutempo ja igapäevased kohustused suunavad inimesi otsima loodusest tuge, eelistades samas tänapäevastele vajadustele vastavaid mugavaid ja kergesti kättesaadavaid lahendusi. Just siin on astelpaju kindlalt oma koha leidnud – väikeses oranžis marjas peitub muljetavaldav kogus elutähtsaid toitaineid ja vitamiine.

Ajalooliselt võisid astelpaju marjade kasulikud omadused inimestele eriliselt tähtsad olla. Kuna marjad valmivad sügisel ja püsivad tihtipeale taimel talvekuudeni välja, oleks see teinud astelpajust just talvepoole hindamatu vitamiinide allika. Seda ajal, mil alternatiive nappis.

Astelpaju on mitmetahuline ressurss, mille väärtus ulatub kaugemale pelgalt toiduvaldkonnast. Astelpaju marjade tervislikud omadused tänu nende ainulaadsele keemilisele koostisele ning taime mitmekülgsed kasutusvõimalused ja keskkonnasäästlikkus muudavad astelpaju oluliseks nii inimtervise edendamisel kui ka ökoloogilises tasakaalus. Lisaks on astelpaju oluline jätkusuutliku põllumajanduse kontekstis, aidates parandada mulla viljakust ning vähendada erosiooni. Tänu laiale kasutusalale toidu-, meditsiini- ja kosmeetikatööstuses on astelpaju jätkuvalt väärtuslik loodusvara, mille tähtsus on kasvuteel.

Kirjandus:

• Dubey, Roshan Kumar, Satyam Shukla, Vaishnavi Shukla, Sumit Singh. 2024. Sea buckthorn: A potential dietary supplement with multifaceted therapeutic activities. Intelligent Pharmacy 2: 681–687
• Li, Thomas S., Ryan W. Schroeder. 1996. Sea Buckthorn (Hippophae rhamnoides L.): A Multipurpose Plant. Horticultural Technology. 6(4): 370-380.
• Skalski, Olas B, Ulanowska K. 2018. The Anticancer Activity of Sea Buckthorn [Elaeagnus rhamnoides (L.) A. Nelson]. Front Pharmacol. 15(9): 232.
• Suryakumar, Geetha, Asheesh Gupta. 2011. Medicinal and therapeutic potential of Sea buckthorn (Hippophae rhamnoides L.). Journal of Ethnopharmacology. 138(2): 268-78.
• Tredici, Peter Del. 1995. A Nitrogen Fixation: The Story of the Frankia Symbiosis. Arnoldia. 55(4): 26–31.

The post Kuidas ja milleks on astelpaju läbi aegade kasutatud? appeared first on Dago Seaberry.